Üks koht

Tehnika võib ikka nõme olla – veedan tunde lihvides sõnu ja mõtteid ning lõpputlemuseks on tühjus :S

Pikk jutt sai kirja pandud ja salvestatud ja muudetud ja avaldatud ning isegi ekraanil nähtud ning pool tundi hiljem kontrollides selgus, et kogu vaev on ikkagi vastu taevast lennanud. No näis, kas viitsin uuesti  alustada..

Neither.

Lonely and blue

Siis kui ma väike olin, näidati telekas tihti nurgakivipanekuid.

Tähtsad mehed kogunesid ehitusplatsile ja neile toodi metalne läikiv toru, mille sisse pandi ajalehed, mingid läkitused, mis tavaliselt ka pidulikult ette loeti, ja raha. Tavaliselt ka mõni punane vimpel. Telekas oli tavaliselt must-valge, nii et polnud aru saada, kas toru oli vaskne või hõbedane, aga ta oli perfektse kujuga ja helkis igatahes. Ja vimplid olid ju alati punased.

Seejärel keerati toru kaks poolt kokku ning meestele anti kätte kellud ja see ilus, läikiv toru maeti tsemendi sisse vundmendi nurgas.

Tuumasõjahirmuaegsele lapsele oli ilmselge, et selline toru elab üle ka tuumasõja ning säilitab oma sõnumi ajaloole avastada. Mina, kes ma väga varakult põdesin maailmavalu ja inimelu tühisust, tundsin vajadust endast jälg maha jätta. Teate selle kohta, et ma olen olemas olnud. Sest kuidas saab nii olla, et sa oled ja kaod ning keegi ei mäleta sind. Niisiis, mis võiks olla parim moodus endast teadaandmiseks, kui kiri igavese toru sees.

Esimene probleem oli toru leidmine. Poodides selliseid näha ei olnud. Teine probleem, kuhu see toru matta, nii et see kord ka üles leitaks. Ühtki vundamenti sobiva auguga mulle keegi ju eraldamas ei olnud. Mäletan vaatamas meie majadevahet otsiva pilguga ja tõenäosust hindamas. Järgmine mõttekoht oli, et mida sellesse kirja kirjutada ja mis keeles..

Kõige lihtsamini lahendatavaks osutus lõpuks toru teema. Kuna originaali polnud kusagilt lootust saada, siis piisavalt vastupidavaks otsustasin sobivat Globuse herneste purki. Need olid liitrised mu meelest. Siniste kirjade ja roheliste herneste pildiga ning turvaliselt läikivad, et sajandeid ja tuumasõda vastu pidada ning minu olemasolu säilitada.

Uni või pooluni sundis üles kirjutama. Üks lugu oli veel, aga ei mäleta veel milline

Ma olen väsinud vestlemast suhetest mida mul ei ole.

10+ sõbrad: Kuidas see on võimalik, et sul ei ole ikka veel kedagi? Mis mõttes SA ei tutvu kellegagi?

Igapäevasõbrad: Noh, räägi1 Kuidas siis läheb?

Laste ja perega meessõbrad/tuttavad: Kuidas see võimalik on, et SUL kedagi ei ole? Sa oled ju nii …. või Ma nägin sind pärast x kohas kohtumist kaks nädalat unes… Sa oled ju nii seksikas, et kuidas sa saad üldse ringi liikuda ilma et sind pidevalt ahistataks?  

Tutvumisportaal: Noored sportlased, vanad kirjaoskajad ja tosinad Tšausaametuttavaks ja Misteed. Ah õige, siis veel need avalikult suhtes tüübid, kel naisega midagi rääkida ei ole + sa oled kõige armsam ja voodis kindlasti veel armsam. No mida?

Mida teha nende kallistustega? Võõrastega ju ei kallista… Ma saan aru, et see on semantiline probleem tegelikult. Aga ikkagi, miks ei võiks olla müksamised vmt.
Pealegi selgub, et olen kirjade kirjutamises ikka ilgelt laisk.

Siis veel kõik need soovitused: Küll kõik asjad juhtuvad omal ajal. Lase asjadel minna, see juhtub siis, kui sa seda oodatagi ei oska.

Ning miks ma kirjutan ainult siis, kui on jagada masendust?

kella kuuest üheteistkümneni.

Füüsiliselt ei maga ja mõistus võitleb üleval olemise nimel.
Koer on tüütu ja tahab tähelepanu.
Telekas oli midagi. Aga mis?
Süüa sai ostetud, aga mitte söödud.

Külm on, aga kütmiseni ei jõua.

Ja siis läheb elu edasi
Šokolaad ja pliidi alla saab tuli ning koergi saab süüa.

Et oli siis selline lugu, et mul oli üks uss söömiseks.

Selline paras tükk. Küpsetatud ja peata. Hakkasin siis seda otsast sööma, umbes nagu progandisööjad toorest porgandit krõmpsutavad. Maitset ei mäleta, aga päris lõpuni ei söönud, sest saba otsapool oli selline jämedam koht. Loogika ütles, et seal on arvatavasti mingi seedimata kõhutäis ussil ja seda ju ometi ei taha proovida.
Mingil kummalisel põhjusel viskasin või kukkus see söömata jupp diivani ette maha ja näe imet – refleksid veel töötasid ja see sabajupp hakkas minema roomama. Roomamine teatavasti paneb lihased tööle ning see seedimata asi hakkas ussi kakaaugust välja tulema, rebides ussijupi lõhki. Välja tuli täitsa elus kärnkonnajurakas, kes omakorda ussi ära sõi..
Kust ometi tulevad sellised unenäod? 😛
Loodussaateid ei ole vaadanud. Raamatuid ussidest ja konnadest samuti pole lugenud.
Alati jääb ju võimalus endeid otsida 😉

P.S Pealkirja kahetiloetavus on loomulikult tahtlik 🙂

Kui “vanad” tuttavad peale hootisi vestlusi netis hakkavad välja kutsuma.  Lihtsalt niisama.  Kas siis peaks  end seltsielu elavdamiseks tõesti mõnda tutvumisportaali kirja panema?

Ma ei saa sinna parata, aga tutvumisportaalid tunduvad mulle, kes ma istun arvutis pea 24/7, endiselt  mmm …. desperate….  Ma pole ju nii lootusetu.  Veel 🙂

No aga ikkagi.  Kui mu tugevus neil päevil tundub olevat meeste ärarääkimine…

P.S 24 h hiljem

Tunnistasin end lootusetuks. Esimesel tutvumisel “klientuuriga” leidsin kaks tuttavat hullukest…